Viimased aastad on kogu maailma inimesi sunnitud läbi massipsühhoosi kampaaniate mõtlema rohkem tervisele. Ja kuna kõigil inimestel on ikka mõningaid probleeme selles valdkonnas, siis otsustasin veidi kajastada minu üldisi seisukohti tervisest ning veidi ka kajastada enda tervenemisega seotud detaile. Ehk annab see kellelegi mõtteid ja endalgi on hea meenutada neid tõdesid, mida sugugi igapäev ei suuda meeles hoida.
Tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. Sellisena on Wikipedia väitel WHO poolt defineeritud tervis aastast 1946. Antroposoofias (millele toetub minu maailmavaade) on tervise käsitlus üsna sarnane. Antroposoofilise meditsiini seisukohast lähtuvalt sõltub inimese tervis: 1. füüsilisest kehast - vitaalsust ja taastumisvõimet hõlmavatest protsessidest e. elujõududest; 2. emotsionaalsest ja instiktiivsest osast e. hingejõududest ja 3. inimese mõtlemisvõimest, individuaalsusest ja enesetajust e. eneseteadvusest.
Antroposoofilist meditsiini iseloomustab inimese ja tema probleemide terviklik käsitlusviis. Samas ei peeta haigust karistuseks ja süüks inimesele, vaid lähtutakse sellest, et inimene püüdleb terve elu tasakaalu poole. Haigestumine on võimalus aktsepteerida haigust läbi aktiivse avastamis- ja uurimisprotsessi, mille kaudu meie isiksus areneb kogemuse läbi. See omakorda tugevdab meie sisemist tervist edendavat jõudu ja sel on positiivne mõju ka füüsilisele tervisele.
Tervise loomise ja säilitamise teadust kutsutakse salutogeneesiks, mis pärineb aastast 1970. Ka meil on varasematel aastatel käsitletud salutogeneesi kontseptsiooni rahvatervise seisukohalt, mis alates 2020.aasta märtsist on justkui unustatud. Näiteks rahvatervise seisukohast on oluline, et inimeste rühmal, kogukonnal, ühiskonnal oleksid olemas oskused ja võimekus nn. vastupanuressursid. Välja on toodud ka toimetulek stressiga, et kui see on edukas, siis kaldub tervise-haiguse tasakaal tervise suunas. Ehk siis tegelikult üsnagi laialt levinud teadmised, kuid mis tänases tekitatud kriisi olukorras on ka tavalistel inimestel justkui meelest läinud.
Kui tänane meditsiin saab üsnagi hästi hakkama traumadega, aga ka operatsioonide ja mingil määral ka akuutsete haiguste raviga, siis on tohutult kasvanud krooniliste haigete hulk, mille suhtes tänane nn.allopaatiline meditsiin on jõuetu. Siis ei ei jäägi inimesel muud võimalust, kui hakata iseenda tervendajaks.
Ilmselt on need lood paljudel inimestel sarnased. Senikaua kui meil on ülekaalus tervis ja haigusseisundeid esineb harva ja need paranevad kiiresti, ei teki meil mingit vajadust uurida tervise teemasid. Mida keegi peab haigusseisundiks ja mida mitte, sõltub ilmselt ka inimese tundlikkusest ja kannatlikkuse tasemest. Minu jaoks on näiteks peavalu või mis iganes muu valu tõsine haiguslik seisund. Samas tean inimesi, kes kannatavad aastaid erinevaid valusid teadmata, kuidas end aidata. Ja alles siis kui taluvuse piir on ületatud, pöördutakse arsti juurde. Ja kui sealt abi ei saada, siis lihtsalt lepitakse olukorraga kui paratamatusega.
Mina hakkasin tervise teemadega tegelema 2015-2016.aastal. Esmalt nagu ikka pöördusin perearsti poole, kes tegi mõned vereproovid ja igaks juhuks kirjutas ka tabletid. Esimesed tabletid ostsin isegi välja, aga söömiseni ei jõudnud, sest mul arsti haridusega sõbranna selgitas nende toimet ja mispuhul neid kirjutatakse. Minul sellised sümptomid, mida need leevendasid puudusid! :) Sealt edasi hakkasin googeldama ja uurima sümptomite põhjal. Mul on väga mõistlik perearst, kes tegi enamuse proovidest, mida palusin ja andis saatekirjad ka kõikide erialaarstide juurde, kuhu soovisin! Peaaegu 2 aasta pärast sain ka tingliku diagnoosi, mida ise kahtlustasin juba ammu ja millega tegelikult ei olnud midagi peale hakata! Aga kuna diagnoos oli ilusa nimega - fibromüalgia - siis ma otsustasin, et nüüd ma lõpetan perearsti "tülitamise" :) Sellel ei olnud ka erilist mõtet, sest tablette, mis sümptomid ära võtavad, et probleem saaks end sügavamale peita (näiteks antidepressandid) ma välja ei ostnud, taastusravidest paraku ei ole haigekassa rahastusega just erilist valikut. Kasutasin vesivõimlemise võimalust. Ehk siis traditsioonilise s.o. haigekassa poolt rahastatava medistiini võimalused said ammendatud! Paralleelselt olin kasutanud ka mõningaid alternatiivmeditsiini võimalusi, niipalju kui olin leidnud ja taibanud!
Kõik need sümptomid ja uurimised ja katsetused on tegelikult umbes viie aasta pikkune tegevuste jada. Selle aja jooksul olen palju uurinud ja õppinud ja täna kasutan neid teadmisi ka lähedaste aitamiseks, kui nad küsivad. Lisaks paljudele raamatutele ja uuringutele, millega olen tutvunud, olen selle aja jooksul läbinud ka homöopaatia kodukasutaja koolituse. Homöopaatiaga tegelema asumine aitas uuesti mind ka biodünaamilise põllumajanduse teemade juurde, aga ka inimese kui vaimse olendi teemade juurde. Ehk siis tegelikult oli see vajalik, et ma hakkaksin uuel tasemel tegelema nende teemadega, millega alustasin 90.te alguses ja mis vahepeal olid jäänud tagaplaanile.
Aga nüüd veidi neist sümptomitest, läbi mille ma jõudsin paljude uute (vanade) teemade juurde oma elus. Esmased häirivad tegurid olid huulte kuivamine. Kuna töötasin vineeritehases, kus paraku ka kontorisse levis peenike lihvimise tolm, siis arvasin, et põhjus on selles ja leevendasin olukorda huulepalsamitega. Seejärel tekkis mõne aasta pärast 2015.aasta lõpus kõhulahtisus, millega ma hakkasin juba tegelema, sest see häiris mind tõsiselt.
Lisaks tavameditsiini uuringutele käisin Trofimova Biokliinikumis, kus tegin toidutalumatuse testi ja tema soovitusel tarbisin erinevaid toidulisandeid, kuid muutust sellest ei tundnud. Ka range piimatoodete ja gluteeni vältimine ei andnud oodatud tulemust. Toidutalumatuse testi väärtuses julgen tugevalt kahelda. Sellega oli tore lugu, et testi tulemused väitsid, et ma ei talunud muuhulgas Hokkaido kõrvitsat! Ei teadnud enne seda testi, et selline üldse olemas on. Aga kuidagi olin ma enne seda testi hankinud Hokkaido kõrvitsa seemned ja muidugi panin need ka kasvama. Kusjuures neid süües, ei märganud ma küll mingeid sümptomeid! :) Laktoosi talumatust testiti mul ka kliinikumis. Ka täna väldin piima ja gluteeni sisaldavaid tooteid, tõsi mitte 100%, tarbin neid harva ja väheses koguses korraga. Ühesõnaga Biokliinikumist ma abi ei saanud.
Üks seik veel nendest erinevatest dieetidest, mis ringlevad neti avarustes ja millest paljud inimesed ilmselt ka abi saavad. Kuna mul testiti laktoositalumatus, siis asendasin piimatooted lihatoodetega, millega ilmselgelt tegin enda füüsilisele kehale liiga, kuigi kaal esialgu sellest langes. Keto dieedis, mille kohta siis ka lugesin ei leidnud ühtki hoiatust kahjulikest mõjudest.
2017. kevadel tõmmati mul välja hamba silla all ära lagunenud hammas ja sellest tekkis tugev põletik. Kuna valu oli tugev, aga kõhulahtisuse tõttu ei söandanud AB'sid võtta, siis sõin arsti soovitusel ibumetiini, mis tegi kergelt uimaseks. Lõpuks taipasin pöörduda antroposoofilise arsti poole ja sain lisaks ka homöopaatilist ainet. Aga kogu see hamba teema kestis ~10 päeva. Peale seda mõni aeg tekkisid mul lihaspinged. Ilmselt oli kas hambapõletik või ibumetiin see käiviti, mis tekitas mingid protsessid lihastes nii, et tundsin end igapäevaselt nagu peale tugevat trenni. Oli ikka üsna ehmatav ühel hommikul trepist alla tulles kogeda, et jalad on kanged ja valusad. Algul arvasin, et midagi on liigestega lahti, kuid lähemal tunnetamisel-katsumisel sain aru, et liigestega on kõik korras, aga lihased on jäigad ja valusad. Peagi tekkis lisaks nõrkus ja väsimus, mis ka suvel ei möödunud. See oli juba tõsine häirekell, mida ei saanud enam eirata.
Läksin 2017.aasta sügisel nädalaks veepaastu laagrisse ja sellega sain lisaks ülekaalule lahti väsimusest ja ka seedimine läks oluliselt paremaks. Imestan siiani, et miks Trofimova mulle ei pakkunud paastu varianti, ka siis mitte, kui ta teatas, et ei suuda mind kuidagi aidata!
Paastuga esialgu lihaspinged isegi suurenesid ja mingil ajal tekkisid lisaks uneprobleemid st. minu puhul, et ärkasin öösel ülesse, sest lihastes oli kirjeldamatu surin ja ei saanud pikka aega enam uinuda. Õnneks ma sain järgmisel ööl end välja magada, kui üks öö vahele jäi. Jõudsin nende probleemidega bioresonantsteraapia'nivõi siis peenema nimega biofeedback teraapia'ni millega lisaks keha seisukorra kontrollimisele korrastatakse ka tasakaalutusi erinevates organites. Sellel oli kindlasti oma mõju, kuid ainult see ei mõjunud, sest nagu massaažigagi, see leevendas, kuid ei kaotanud probleemi päriselt.
Vahepeal oli mul ka karpaalkanali sündroom, aga sellest sain suhteliselt lihtsalt jagu. Masaaž, laserravi ja voimlemine olid need märksõnad.
Kuigi peale paastulaagrit olin oma toitumist oluliselt muutnud ja loobunud tohutust lihasöömisest, siis Meditsiinimeediumi toitumissoovitused andsid uued suunad selles osas. Lõplikult sain reite surinast lahti eeterlike õlidega, nimelt Wintergreen õli ühekordse määrimisega. Kuigi ma varem ei kannatanud õlide lõhnagi, siis endalegi üllatavalt olid doTerra õlid minu jaoks täiesti vastuvõetavad. Kasutan neid erinevate probleemide puhul. Jäid veel reite lihastesse pinged ja aeg-ajalt ka istmikunärvi ning alaselja kangus. Need viimased just siis, kui ei saanud regulaarselt trennides (jooga ja pilates) käia.
Õppisin ka homöopaatiat ja käisin kahe erineva homöpaadi vastuvõtul. Usun, et nendest oli kinlasti abi minu tervenemise teel. Kuid nagu üks homöopaat mulle ütles, et ainult ühe meetodiga kõigist hädadest ei saa vabaneda, siis hakkasin uurima teisi ja uusi võimalusi. Positiivne oli see, et olukord oli läinud paremaks ja see andis lootust saada kõikidest tervise probleemidest vabaks.
Masaažid ja nõelravi on head ja kiired leevendajad. Ja õnneks sattusin ka sellise massööri juurde, kes tunnetas ja liigutas energiaid mu kehas. See andis uue suuna mõtlemisele ja tekkis kindel arusaam, et vajalik on ka energeetiliste takistuste kõrvaldamine elus.
Viimaks sattusin ka osteopaadi J.Rõmõga vastuvõtule. See oli omamoodi üllatav kogemus. Esmalt see, et põlves olevat valu ravis ta kõhu massažiga, kus valu põlves pidid põhjustama kümmekond aastat tagasi olnud operatsioonist tekkinutud liited. Igatahes peale paari seanssi need põlve probleemid kadusid. Lõpuks jõudis ta minu 6.aastaselt saadud traumani, mille mõjud olevat senini kehas säilinud ja tekitavat erinevaid pingeid. Julgen arvata, et lõpliku tervenemiseni jõudsin koos osteopaatia ja energeetiliste puhastustega.
Kokkuvõttes, inimese keha on vägev süsteem ja isetervenev. Lihtsalt me peame teda õigel ajal toetama. Kui aga oleme mingis osas lasknud organismis protsessid n.ö. lappama, siis peame varuma tarkust ja kannatust, et neid ise tekitatud probleeme uuesti tasakaalustada. Lisaks tasub olla tähelepanelik oma keha suhtes ja reageerida esimeste märguannete peale.Samas tuleb arvesse võtta ka seda, et meie keha, meel ja vaim on omavahel tihedalt seotud. Nii nagu haigestumiseni, nii ka tervenemiseni võib viia mitu rada!
Iga inimene avastab oma tervise allikad ja otsustab ise, mida on vaja teha, et säilitada vaimset heaolu ja üldist tervist.
Lõpetuseks David Wolfe Tarkusi:
2. Ole see, kes sa oled ja tee seda, mida armastad, siis on su tegemistel kirg ja vägi
3. Ole enda vastu leebe ja kannatlik
