Siis kui meil ööd pikad ja päevad lühikesed, päikest vähe, ilm jahe ja vihmane, ning aias enam toimetada pole mõtet, hakkan ikka ja jälle mõtlema, et peaks kuskile soojale maale sõitma! No aga kuhu siis? Kohti kuhu saab sõita on palju, aga milline koht oleks see, mis pakuks tõelist rahuldust? Sest on ju ilmselge, et kõiki ilusaid-huvitavaid-jamidaiganes kohti ei jõua ju läbi käia... ja pole ka huvi käia! Ainus mis mind innustab reisima on soe vesi ja päike
varakevadel või hilissügisel, siis kui meil Eestis seda napib!
Olen enda meelest suhteliselt vähe reisinud (külastanud ~25
erinevat riiki)! Ei ole käinud Ameerikas ja Aafrikas olen näinud vaid
Egiptust ning Aasias Türgit ja sealgi vaid Istanbuli!
Juba mõnda aega olen mõelnud, miks inimesed reisivad? Mis
tekitab seda kirge ikka ja jälle leida uusi kohti, kuhu PEAB minema?
No tahaks ju ka olla "normaalne" inimene, kes reisib
ja vaimustub sellest! :)
Aga raske on leida esiteks sihtkohta, kuhu tõeliselt tahaks
minna, kohta, mis nö. tõmbaks. Ja teiseks kuidas leida seda pointi (õppetundi), mille
nimel tasub end kokku võtta, pakkida asjad, oodata lennuväljadel, mitmeid tunde lennata, magada
võõras voodis jne. - tunda rõõmu ebamugavustest! :) Samas kui siinsamas Eestis
sõites 20 km ükskõik mis suunas võib kõike sedasama kogeda! Reisida lihtsalt selleks, et saada kirja linnuke, et olen näinud-käinud jälle uues kohas, selleks olen ma liiga laisk!
Senini olen reisidel kogenud pigem seda, et inimesed on põhiolemuselt
kõikjal samasugused hoolimata erinevatest kultuuridest ja kliimast ja looduse
ilu võib nautida samahästi Haanjas kui Amazonase vihmametsades!
Jah, reisides on suurem võimalus kohtuda uute inimestega ja läbi selle saada uusi kogemusi! Samas usun ma, et nende inimestega, kellega meil on vaja siin elus kohtuda, me kohtume nagunii.... ja selleks ei pea tegelikult sõitma tuhandete kilomeetrite taha! Pigem peame olema avatud ja märkama mis meie ümber toimub.
Aga ikkagi, miks inimesed reisivad?? :)
