Ilmselt me kõik reisime selleks, et luua oma ellu uusi kogemusi ja muljeid, et elus oleks rohkem elu! Mälestused ja kogemused on ainsad, mis meile elus alles jäävad. Kõik materiaalne ja maine hävib millalgi!
Reisimuljete jagamine minu jaoks on pigem enda kogemuste korrastamine! 12.-14. november olin minu elu kõige pikemal reisil, nimelt Kariibi mere saarel, Arubal. See oli minu jaoks sügavalt meeleolukas, aga ka palju taipamisi tekitav reis.
Kariibi mere saared on saanud nime 15.sajandil seal elanud indiaani hõimude järgi, keda kutsuti kariibideks. Aruba on üks kõige läänepoolsemaid ja väiksemaid saari, pindalalt on ta meie Muhumaast isegi pisut väiksem, kuid rahvaarvult ~50x suurem (~104th elanikku). Aruba pealinn on Oranjestad, mis on Aruba suurim linn. Orjenstadi külastavad kruiisilaevad ja põhiline äritegevus on seotud turismindusega.
Aruba on iseseisev riik Hollandi kuningriigis. Neil on oma keel papiamento keel, teine ametlik keel on hollandi keel, kuid väga laialt räägitakse ka inglise ja hispaania keelt.
Vot sellisele saarele maandusin ma peale ~10 tunnist sõitu Amsterdamist! Esmamulje oli nagu oleks aurusauna sisse astunud! Kui keegi sõidab Arubale, siis infoks, et lennujaama vastas on bussipeatus, kus saab oodata kas suuremat bussi või miksorbussi, millel on peal kiri BUS. Bussipileti hind on mõlemal 2,5 USD või 4 kohalikku Aruba floriinit (1 USD=1,76 AWG)
Nädalaga harjusin selle soojuse, päikese ja tuulega, mis sasis juukseid nii, et need olid enamasti tuulest viidud.... ei vajanud mingeid soengusälitajaid! Ainult öösel ja õhtul peale pesu tundsin, et juuksed on pehmed ja siledad!
ohhh, neid randasid mööda ma oleksin võinudki jääda jalutama.... Saare lõunarannikul on järjest imeilusad, läbipaistva türkiissinise veega, malbete lainetega rannad. Ma saan aru, et kui vaadata neid pilte randadest, siis pole ju miskit erilist.... kõik on suht sarnased....kuid minul on nende piltide taga tunded, mis ilmselt ei unune!
Arubal on taimestikku vähe... kaktuste võsad, aaloede põllud ja mõned puud. Aaloe põld ... kas teadsite, et aaloed tuleb kasutamiseks fileerida nagu kala....:)
Mööda rannajoont jalutades tekkis ühel hetkel mõte, et tuleb ikka minna veepeale ka. Pakkumises oli erinevaid
Valituks osutus katamaraan, mille pealt sai koos ameerika turistidega käia ujumas ja snorgeldamas. No ja kuna kapteniametit mulle siiski ei usaldatud, siis sai niisama lehvitud seal...ja ilusatest hoonetest, mis kaldalt paistsid pilte tehtud...
San Nicolas, mis on suuruselt teine linn Arubal, sai suureks just kullapalaviku ajal, 1825-1915. Praegu meelitatakse turiste sinna loominguliselt kujundatud tänavakunstiga.
Arubal elab sellele saarele iseloomulik Aruba lõgismadu (Crotalus durissus unicolor). Õnneks ma päriselt vees teda ei kohanud, kuid San Nicolase tänavamaalil küll!
Sisalikke kohtab sellel saarel kõikjal... nii maalituna kui ka elusana.
Looduses pildile saamiseks peab olema kärme või siis passima, sest kuigi randades võib neid kohata maha pandud kotte uudistamas ja isegi tänavatel kohati... siis inimeste eest nad siiski põgenevad.
Põgusalt tutvusin ühe Columbia tütarlapsega, kellega seltsis käisime San Nicolases ja Baby Beachil
Baby Beach on madala vee ja väikeste lainetega laguun, kus on eriliselt rahulik ja lõõgastav energia.
Saare lääneküljel on metsikud lained ja
Arikoki rahvuspark. Juba väikebussiga sõit Oranjastadist Rahvusparki oli meeleolukas. Peale esimest peatust olin bussis ainuke reisija, siis istusin bussijuhi kõrvale ja püüdsin vestlust arendada! Sain teada üht-teist bussijuhi lapsepõlvest ja vanematest! Edasi läks aga veelgi lõbusamaks, sest bussi tuli üks üsna lõbusas meeleolus vanem mees kitarriga, kes lõbustas meid kontserdiga! Ametlik peatus oli küll mõni kilomeeter pargist eemal, kuid bussijuht viis mind peaaegu Rahvuspargi väravasse ja näitas teeotsa jätte!
Uurisin siis seal, et kuhu ja kuidas minna. Enamus turiste olid seal autodega. Mina aga uurisin jalgsimatka radasid. Lõpuks valisin sellise keskmise pikkusega raja, mis viis Conchi looduslikku kristallselge veega basseini.
Pargivahid või kuidas neid töötajaid seal nimetatakse näitasid abivalmilt teeotsa kätte! Ja tundsid huvi, et kas mul ikka vett on piisavalt kaasas ja midagi süüa! Kuna süüa mul polnud, siis soovitasid osta kohvikust snakke kaasa!
Raja algus oli läbi kaktuste võsa, mis kohati muutus kiviklibuliseks.
Õnneks olid ikka mõned maamärgid, mis andsid teada, kas liigud õiges suunas. Päris huvitav kogemus oli seal üksi matkata. Korra sadas ka vihma, mis kujutas meie mõistes uduvihma kestusega vast 5-10 minutit ja mõjus mõnusalt jahutavana, sest temperatuur oli ~+30C
Siinkohal paistsid lainete fontäänid, milleni jõudmiseks tuli mööda kive veidi ronida. See pooletunnine turnimine tasus enda ära, sest need olid tegelikkuses ikka väga võimsad
Siinkohal olin juba jõudnud sihtkohta - Conchi looduslike basseinide juurde.
Antud päeval oli basseinis ujumine keelatud ja seda põhjusega. Mingil põhjusel olin kohaliku pargivahi lemmikuks saanud. Ootasime kui kõik külastajad olid lahkunud ja siis viidi mind turvaliselt basseini uudistama. Lisaks tehti minust ka terve rida pilte....
Need lained olid ikka nii tugevad, et napilt sai lainete eest kividelt põgenema!
Tagasi sain sealt pargivahtide ziibiga. Ja õhtune seiklus jätkus ühe pargivahi Harley Davidson'iga. See meenutas mulle Muhumaa reisi 16.aastaselt kui olin külas kirjasõbral, kus päeval, kui sõbranna oli tööl, uitasin mina üksi saarel ringi ning kohtusin seal motikapoistega!
Läbi saare sõitsime mõningaste peatustega California majaka torni juurde. Torni meid enam ei lastud, sest jõudsime sinna liiga hilja.
Edasi uitasime randades ja rannapromenaadidel. Järjekordselt kogesin, et inimesed on igal pool samasugused hoolimata sellest, et igaüks meist on unikaalne. Siirus ja vahetu olek on see, mis köidab!
Aruba “one happy island” - need üksikud kohalikud, kellega mina kohtusin kinnitasid seda, et aruubalased elavad selle põhimõtte järgi.
Balm Beachi lähedal asub Liblikate farm. See meenutab kaunist botaanikaaeda liblikatega. Selles võrguga kaetud aias näeb saare kõige ilusamaid taimi.
Liblikate restoran...
Oranjestad, Aruba pealinn ja kruiisisadam, mida ilmestab ainulaadne arhidektuur. Värvilised, mitmekesiste kaunistustega, õhulised kõrged hooned.
Oranjestadis sõidab vanalinna ja kruiisisadama vahel tasuta tramm. Sinine värv paistab seal silma.
Sain aru, et festivale ja üritusi toimub sellel väikesel saarel rohkesti. Ühele neist, lastele orienteeritud üritus, Oranjestad'is. Tundus, et kogu saare lapsed on siia kokku tulnud....
Kohalikus aianduskeskuses jäid silma sellised vahvad plaadid - tore idee!
Õhtud veetsin rannatennise turniiri vaadates ja võistluste melu nautides. Turniiril võistlesid ka kaks eestlast!
Kokkuvõttes võiks Arubale isegi veelkord minna, sest elamused on seda väärt. Samas on ka teisi Kariibi mere saari, mida külastada! Selle reisiga sain üle ka hirmust pika lennureisi ees, samuti kogesin, et üksinda ringi käia on vägagi mõnus ja huvitav!