"Kirgedega on kummalised lood ja selles mõttes ei erine lapsed täiskasvanutest. Need, keda kirg haarab, ei suuda seda seletada ja need kes pole midagi sellist läbi elanud, ei suuda seda mõista. On küllalt inimesi, kes panevad oma elu kaalule, et vallutada mäetippu. Mitte keegi, isegi mitte nad ise ei oska tõeliselt seletada, miks. Mõni laostab end, et kellegi südant võita, kes temast kuuldagi ei taha, teine aga ei suuda panna piiri söömisele või joomisele. Mõni laseb tuulde kogu oma vara, et õnnemängus võita, või siis toob kõik ohvriks ühele kinnisideele, mis iial ei teostu. Mõni teine jälle usub, et oleks õnnelik kusagil mujal, ainult mitte seal, kus ta parajasti on, ja nõnda reisib ta terve elu ringi. Ja on ka neid, kes ei saa rahu, enne kui on pääsenud võimu juurde. Ühesõnaga- nii palju, kui on erinevaid inimesi, niipalju on ka erinevaid kirgi."
Isegi kui kire üldine nimetus on aiandus, siis eristuvad selles tohutud nüansid, kes kogub kindlaid taime liike ja sorte, kes panustab kujundusele, kes värvidele, kes ehituslikule poolele ....
Ise tunnen, et just aed on selline projekt, mis ei saa kunagi valmis ja see ongi hea... iga hooaeg on täiesti uus ja erinev! Ja kui oled juba miskit loonud oma aias, siis see elab oma elu edasi...isegi kui sellesse ei sekku mõnda aega ... aed annab omamoodi vabaduse ja paratamattuse tunde! Ja minu jaoks on aed ainus koht, kus ei ole kõige tähtsam tulemus (nagu kõigis teistes projektides), vaid just protsess. Ja kuna minu aed on suhteliselt väike (mida aasta edasi, seda väiksemana ta tundub :), siis on mul isegi hea meel, et see täiuslikkus ja valmidus on pidevalt kuskil tulevikus....
Aias toimetades tugevneb arusaam asjadest, mida saab muuta ja mida mitte .... ilmselgelt ei ole mõtet loodusega võidelda ja iga hinna eest ponnistada nende taimedega, kes ei sobi sinu aeda, eriti kui on ju tohutul hulgal taimi, kellele meeldib sinu aias! :)
Kirju püvilille valgeõieline sort, 'Fritillaria meleagris' ..küllap on 'Alba'! :)
Kanakoole (Ranunculus ficaria).... nime on saanud ilmselt sellest, et kanad on kevadel söönud mürgiseid sigisibulaid ja sellest haigestunud või surnud.
Kõik taimeosad on õitseajal mürgised, kuid mürk on üsna nõrgatoimeline ja laguneb kuumutamisel või kuivatamisel. Varakevadel enne õite puhkemist on noored lehed söödavad ning väga C-vitamiini rikkad, leides kasutamist nn verdpuhastavates salatites. Varred meenutavad sparglit ja neid on samuti toiduks kasutatud. Pärast õitsemist taime mürgisus kaob.
Ülle'lt rohevahetusena saadud kanakoole 'Brazen Hussy' ...
Puhas loodus! :) Harilik võilill (Taraxacum officinale) Juba iidsetel aegadel on võililli toiduks tarvitatud. 
Looduslik tulp (Tarda dasystemon) ja lihtsalt sibulad
säravad priimulad
tulbid vangis... :)
Igatahes on ta võrratu!
Looklev forsüütia (Forsythia
suspensa)
Siseõue peenar peale väikest uuenduskuuri! Päikese ja varju piir on kenasti näha!
Jah, kirgi on igasuguseid :) öeldakse, et aiandus on leebe ja kahjutu aga kui see võtab ikka pöörased mõõtmed, kas siis ikka on ? Samas peab inimene ju õnnelik olema ja aed teeb õnnelikuks, ka minu puhul on see eelkõige protsess aga eks ka tulemus, vahel :D
ReplyDeleteMa olen Sinuga nõus, et targem annab järele ja looduse vastu võitlemin eon üldjuhul tulutu ettevõtmine, mis lõpeb kaotusega. Aga selleks, et teada kellele aias meeldib tuleb ikkagi terve hunnik taimi järele proovida :)
ReplyDeleteAed on elu täis kirge, loomingulist protsessi ja progressi, pakkudes naudingut ja õnne :)
ReplyDeleteSinu aias paistab see välja, eriti sel pildil, kus õitsevad tuhkurenelad ja kollased tulbid ja paistab pisike nurk pinki.
Eesaiapeenar on hea, mina jätkaks selle ilusa kivimultšiga lõpuni. Roose ei pea muldama, kui on väga külm, saab neid ka teisiti kaitsta
Ilus!
ReplyDeletenii kirg kui ka aed :)
Aiandus pidi olema haigus, mille ravi läheb aasta-aastalt järjest kallimaks ja mõnikord on hea, kui piirid ees on :). Samas vist ainuke haigus, mis tõelist rõõmu ja õnnetunnet pakub :)
ReplyDelete