Pojengide ajaloost, kasvatamisest ja hooldamisest võib leida palju kirjandust nii neti avarustest kui raamatupoodidest. Näiteks mõned leheküljed:
Aiasõber,
Calmia,
Räpina Aianduskool jt.
Minu jaoks on Pojeng
(Paeonia) ikka veel selline ebahuvitav taim, kes õitseb suhteliselt lühikest aega ja kipub lamanduma kui õigel ajal ei toesta - ehk ta ei ole minu silmis erilist huvi äratanud.
Kuna aga igas vanemas aias on ikka mõni puhmas nn. "Igamatsi roosat" pojengi, siis istutasin nad peenarde kujundamise ajal kõik enam-vähem kokku ühte peenrasse.
Ja kui sõbranna oma pojenge hakkas jagama, siis sain temaltki mõne lisaks.
Nii, et nüüd mul ka pojengi peenar täiesti olemas.
Mul on siis peenras nüüd valge, punane ja kaks-kolm erinevat roosat pojengi! Pildid said vaid kahest roosast, kuid avastasin, et muidu suht sarnase õiega roosadest üks lõhnas, kuid teine mitte eriti!
Igatahes on plaan see üks pojengi peenar säilitada ja ehk isegi pisut täiendada, eriti peale Sulev Savisaare pojengidega tutvumist!
Ma ei ütleks, et pojeng on ebahuvitav taim, aga ka mul pole nende vastu mingit väga erilist tõmmet. Ja ometi ei saa ka nendeta läbi, mõni huvitavam sort peab ikka aias olema. Mina eelistan lihtõielisi ja jaapani tüüpi õiega pojenge, neid ei riku tuul ja vesi nii nagu ta teeb raskete täidisõitega.
ReplyDeleteselles on sul õigus Muhedik, et ilma pojengideta ei saa! :)
ReplyDelete